„Minu õpetajaks oli televiisor”: televisioon kui keelekeskkond

Abstract

Eelmise sajandi seitsmekümnendatest peale on väidetud, et telesaadete jälgimine pole võõrkeele omandamiseks piisav (Sherrington 1973). Ometi leidub alates 1990. aastatest endistes idabloki riikides n-ö telekalapsi, kes on koolieelses eas lisaks emakeelele omandanud ka mõne võõrkeele (saksa, soome, inglise) televiisorist välismaiseid multifilme ja lastesaateid vaadates. Keelekontaktide ja mitmekeelsuse käsitlustes seda fenomeni üldiselt ei mainita (Mack et al. 2021: 146). Keskendume järgnevas keeleõppija perspektiivile ja oleme selleks intervjueerinud täiskasvanuid, kes on omandanud lapseeas võõrkeele ekraanimeedia abil olukorras, kus vahetu suhtlus sihtkeeles puudus. Retrospektiivne analüüs aitab nähtust paremini mõista. Lisaks võõrkeele omandamise protsessile huvitab meid ka see, kuidas varajane kokkupuude võõra kultuuriga satelliittelevisiooni abil mõjutas edasist keeleõpet ja mitmekeelsuse arengut. Kvalitatiivne uurimus põhineb neljal poolstruktureeritud intervjuul 1980-ndatel ja 1990-ndatel sündinud nn telekalastega.