Juri Lotmani semiootiline kultuuriteooria või Ernesto Laclau poliitiline ontoloogia?

Abstract

 Poliitilisuse (sks das Politische, ingl the political) tõlgitsustes torkab üha rohkem silma poliitilise fi losoofi a ja kirjanduse vastastikune läbipõimitus. Ratsionaalne argumentatsioon ja ilukirjandus ei pea teineteist tingimata välistama. Ilu kirjanduslikud teosed nagu George Orwelli Loomade farm ja 1984 võivad anda tõuke poliitilisele mõtlemisele. „Aja jooksul,“ kirjutab Claude Lefort teose Writing: The Political Test sissejuhatuses, “olen ma saanud üha rohkem teadlikuks kirjanduse ja poliitilise fi losoofi a (või mõtlemise ja kirjutamise) kummalisest seosest, kui need on allutatud poliitilisuse proovikivile“ (Lefort 2000: xxxxix). Katse tõlgendada poliitilisust toob kummalisel kombel kokku kirjanduse ja poliitika. See seisukoht ei ole erandlik. Võtame näiteks Essexi koolkonna ühe tähtsama esindaja, Ernesto Laclau, kes kasutab selliseid ilukirjanduslikke kõnekujundeid nagu metafoor ja metonüümia diskursiivse hegemooniateooria seletamiseks. Ka Juri Lotman, Tartu–Moskva koolkonna üks olulisemaid liikmeid, rõhutab Roman Jakobsonile viidates kirjandusliku elemendi tähtsust keele semiootilises toimimises (Lotman 2001b: 17). Ei ole midagi kummalist sellest, et sotsiaalpoliitiline olustik avaneb Lotmani töödes just ilukirjanduslike teoste vahendusel.