"Balti tiiger" nõukogude perioodi ja modernsuse vahel

Abstract

 Viisteist aastat taastatud iseseisvust on vaid natuke vähem, kui esimene Eesti iseseisvus üldse kesta sai. Kindel teadmine, et meil on olnud kord kaotatud iseseisev riik ja ka ametlik tunnustus kuulumisele Euroopasse (Rahvaste Liidu liikmelisus), on olnud selleks ressursiks, mis on eestlastel võimaldanud vältida teravaid lahknevusi identiteedi pinnal. Eesti poliitilises retoorikas on domineerinud kaks põhilist kujundit – Eesti Vabariigi taastamine ja tagasipöördumine Lääne maailma (Pealkirja “Return to the Western World” kannab ka Marju Lauristini ja Peeter Vihalemma toimetatud keskne koguteos, mis sõnastab selle diskursuse). Need kaks kujundit ehk interpreteerivat skeemi (interpretive frames), mis märgistavad ja tihendavad välismaailma selle objektide, sündmuste, kogemuste ja sündmuste ahelate selektiivse punktuatsiooni ja kodeerimise teel (vt Steinberg 1998: 845); need sümboolse poliitika kesksed virvatuled – nii minevikuline (taastatav Eesti Vabariik) kui tulevikuline (tagasi Euroopasse) – on otsustavalt suunanud meie poliitilist tahet, aidanud sõnastada üldsuundumusi ja andnud viipeid identiteetide loomises suunas.