Kuidas uusliberaalid valitsesid bismarckiaanlikku heaoluriiki? Tagasivaade Eesti sotsiaalpoliitika strateegilistele murdepunktidele

Abstract

Heaoluriigina tuntakse niisugust ühiskonnakorraldust, kus on välja kujunenud sotsiaalpoliitikat haldavad ja planeerivad institutsioonid ning kus on püsivalt olemas programmid ja meetmed, mis tagavad inimeste sotsiaalse turvalisuse ja heaolu. Põhivoolu sotsiaalteadustes peetakse heaoluriigi oluliseks näitajaks ka sotsiaalkulude osakaalu SKPs. Eesti avalikes aruteludes kohtab veel tänapäevalgi seisukohta, et meil pole mingit heaoluriiki. Sedalaadi arvamused tuginevad peamiselt ebaühtlasele elatustasemele, mis tuleneb suurest ainelisest ebavõrdsusest, ja riiklike sotsiaalkulude mahajäämusele Euroopaga võrreldes. Viimast tõendab ka mitu teadustööd, kust selgub, et 28 iseseisvusaastat pole vähendanud vahet Eesti ja Lääne-Euroopa riikide heaolukulutustes. Kui euroala riikides moodustavad heaolukulutused 29–30% SKPst, siis Eestis vaid 16% (ESSPROSi 2019., 2016. a andmed). Nüüdisaegsed Euroopa heaoluriigid on siiski palju enamat kui vaid üks statistiline mõõdik või mõni üksik vaeste abistamise meede. Heaoluriigist saab kasu (hüvitisi, avalikke teenuseid või palka) üle poole tänapäeva valijaskonnast, mis on kindlasti heaoluriigi kui ühiskonnamudeli püsimise üks põhjusi.