Kindralstaabi kindralmajor Andres Larka roll Eesti riigikaitse arengus aastatel 1918–1925

Abstract

Andres Larka (1879–1943) oli Eesti Vabariigi esimene sõjaminister 1918. aasta 24. veebruarist kuni 26. novembrini. Seejärel oli ta 1919. aasta veebruarist kuni 1925. aasta jaanuarini sõjaministri abi (s.o sõjaministri asetäitja), olles selle ameti sisuline kujundaja. Ta oli kahtlemata Eesti riigikaitse kujunemisperioodi üks võtmeisikuid. Andres Larka rollist sel perioodil on aga vähe kirjutatud. Ka Larka ise ei jätnud maha mahukat kirjalikku pärandit. Õigupoolest kirjutas ta üldse üsna vähe. Seetõttu on keeruline välja selgitada tema seisukohti riigikaitseküsimustes, visioone sojaväest, tulevikuarmeest ja -sõjast ning tema arusaamu sõjakunstist ja riigikaitse juhtimisest. Käesolev käsitlus lähtub küsimusest, millisel määral ja milliste allikate põhjal on võimalik hinnata Larka rolli Eesti riigikaitse kujundamisel aastail 1918–1925.

This article examines the role of General Andres Larka (1879–1943), the first Minister of War of the Republic of Estonia, whose position rendered him a pivotal figure in the formation of the Estonia’s national defence system. Focusing on the period 1918–1925, the article interrogates the extent to which Larka’s contribution can be assessed and upon which sources such evaluation must rely, given the scarcity of his written legacy. Particular analytical attention is devoted to the 1918 plan for the organisation of the Estonian army, drafted in Finland together with Estonian Major General Aleksander Tõnisson, representing one of the earliest systematic attempts to define the structure of the national armed forces. During the War of Independence, Larka occupied several important administrative positions, including Deputy Minister of War, commander of reserve forces, commander of the Tallinn garrison, and military district commander. From February 1919 onward, a substantial proportion of the administrative burden of national defence devolved upon him, particularly as ministerial leadership experienced frequent turnover and authority remained divided between the Commander-in-Chief and the Ministry of War. Larka’s principal contribution resided in the practical organisation and stabilisation of military administration rather than in strategic command. His role is most appropriately characterised as that of a professional staff officer who ensured institutional stability and operational efficacy of the military apparatus during its formative stage.