Miks peaksid elukutselised sõjaväelased õppima antiik- ja keskaja sõjaajalugu?

Abstract

On üldine veendumus, et sõjaajaloo õppimine on ohvitserihariduse möödapääsmatu osa. Ehkki paljud edukad väejuhid, sealhulgas Napoleon ja MacArthur, on esile tõstnud oma suurt lugemust, mis ulatus kuni antiikautoriteni välja, kirjutas Clausewitz: „Mida kaugemale me ajas tagasi läheme, seda vähem kasulikku sõjaajalugu me saame.“ Käesolevas artiklis väidetakse vastupidist: ohvitseridel on palju võita, kui nad kaasavad oma õpingutesse eelmodernse sõjanduse. Avaram ja mitmepalgelisem näidete ja juhtumiuuringute valik võimaldab usaldusväärsemat üldistamist, pakub rohkem inspiratsiooniallikaid ning aitab hoiduda küll ahvatlevast, kuid ebamõistlikust oletusest, et järgmine sõda sarnaneb senise viimasega, kui ka sama ahvatlevast ja ebamõistlikust eeldusest, et võidu tagab ainuüksi materiaalne tugevus. Veel enam, antiik ja keskaegse sõjanduse uurijad peavad toime tulema nappide ja vastuolulise andmete ja faktidega, nagu ka ohvitserid, kes rakendavad lahingus oma eriväljaõppe põhiteadmisi. Eelmodernne ajalugu on nagu sõdagi ebakindel tegelikkus: paljusid „fakte“ saab nimetada ainult tõenäosusteks. Parim ettevalmistusviis selleks, et suuta sõjaudust läbi näha, oleks seega harjutada piilumist läbi aegade sumu.