1921. aasta veebruariülestõus kui Armeenia vabadussõda

Abstract

1918. aasta kevadel kuulutasid Gruusia, Aserbaidžaan ja Armeenia end iseseisvaks. Pärast Compiègne’i vaherahu sõlmimist ning Nõukogude Venemaa ja Keskriikide Brest-Litovski rahulepingu tühistamist alustas Punaarmee varem Tsaari-Venemaale kuulunud alade tagasivallutamist. Armeenia pidi võitlema nii kemalistliku Türgi kui ka Nõukogude Venemaa vastu. 1920. aasta sügisel ründas Türgi Armeeniat. Kuigi Nõukogude Venemaa oli 1920. aasta augustis sõlminud Armeeniaga lepingu, kuulutasid Armeenia bolševikud
Punaarmee toetusel novembris välja Armeenia Nõukogude Vabariigi ja alustasid maa sovetiseerimist ning Armeenia rahvuslike poliitikute, sõjaväejuhtide ja haritlaste represseerimist. 1921. aasta veebruariülestõusuga kihutati bolševikud pealinnast Jerevanist välja, kuid Punaarmee vastupealetung taastas bolševike võimu Armeenias.

Georgia, Azerbaijan, and Armenia declared independence in spring 1918. Following the signing of the Armistice of Compiègne and the subsequent annulment of the Treaty of Brest-Litovsk, which had been concluded between Soviet Russia and the Central Powers, the Soviet Red Army initiated a military campaign to reclaim territories formerly under Russian imperial control. Armenia confronted a dual threat: the Turkish Republic under Mustafa Kemal Atatürk and Soviet Russia. Turkish forces launched an offensive against Armenia in autumn 1920. Despite a treaty signed between Soviet Russia and Armenia in August of that year, Armenian Bolsheviks,
reinforced by Red Army support, proclaimed the Soviet Republic of Armenia in November and commenced the Sovietisation of the country. This process entailed systematic repression of Armenian national politicians, military commanders, and intellectuals. An insurrection initiated in February 1921 temporarily expelled Bolshevik forces from Yerevan, the Armenian capital. However, a Red Army counteroffensive in April 1921 effectively restored Bolshevik authority throughout Armenia.